Kõik on vastik

Masendus tuleb peale, kui vaatan aknast välja. Käes on kesksuvi ja vihma sajab üle päeva, kõik on märg ja vastik. Üldse kõik on vastik.. Andke mulle andeks, et tänases postituses nii palju halan, aga ma lihtsalt tahan oma masendust jagada.

Üritan siis kuskilt alustada. Ehk mäletate, kui kevadel täiehooga Calliga trenni tegime, et suvel võistlemisega alustada? Kas me oleme alustanud siis võistlemisega? Ei ole. Miks ei ole? Sest mitte miski meil viimasel ajal ei suju. Calli oleks nagu üleöö muutuse teinud, enne saime väga ilusti hakkama, nüüd enam ei saa tavalise trennigagi hakkama, rääkimata veel hüppamistest. Viimati tegime korraliku hüppetrenni vist maikuus(?), aga mis kuu meil praegu on? Juuli jah? Milles siis see Calli suur muutus on või? Kohe seletan. 1) Ta ainult kihutab. Kihutab nii traavis kui ka galopis. Vahel isegi ei kuula sõna, kui seisma tahan jääda. Hetkel näeb meie tavaline trenn välja selline: kihutame terve aja ühest platsi otsast teisse ja tagasi, nii umbes tund aega järjest. Ei mina tea, milles see põhjus. Kindel aga on see, et mingit vigastust tal kuskil pole, on käinud nii veterinaarid, sepad kui ka treenerid mujalt vaatamas. 2) Ta kardab kõike. Varem võisime vabalt maastikul käies näha mõnda autot või traktorit ja sellest lihtsalt mööda jalutada (okei,võibolla korraks liigutas kõrvu ja vaatas, aga muud küll midagi), kuid nüüd on isegi jalakäia või suur puu õudne, mille nägemise tagajärjel toimub ülijärsk pööre ja/või hüpe suvalisse suunda. 3) Võitlust putukatega vist pole mõtet mainida, sest sellega puutuvad kokku kõik hobused, kuid kas sama palju? Callil on putukatega ikka eriline suhe. Igastahes, mis toimub hobune? 

Teiseks punktiks on treeningplats. Kahjuks või õnneks on meiel muruplats, mis peale väiksemat vihma läheb poriseks ja libedaks. Sõita küll saab, aga kuidas, on küsimus. Kui Calli samamoodi kihutab nagu muidu, siis näeb see trenn rohkem välja uisutamine kui ratsutamine. Jalad käivad all risti-rästi, libisevad kord siia, kord sinna. Õnneks pole VEEL sellepärast kukkunud meist kumbki. 

Appi, neid punkte tuleks siia kohe kindlasti veel, aga ma ei viitsi lihtsalt mõelda enam. Nüüd ehk mõistate, miks viimasel ajal parema meelega Lootusega tegelen ja miks ma võistlemas pole käinud. Mõtlesin tegelikult tänagi minna talli ja Calliga midagi üritada, aga kergem tundus jääda koju teki alla. Homme, ausalt, lähen ja võtan Calli ette ja vaatame, mis saab. Südamest loodan, et varsti on ta jälle selline Calli nagu oli ta kuu tagasi. Ilm võiks ka rohkem suve moodi olla, siis oleks kõik hästi. Juuli lõpus või augusti algul on tegelikult siinsamas meie kodukandis ühed võistlused tulekul (iga-aastased), kust me väga-väga-väga osa võtta tahame. Üritame end selleks ajaks vormi saada! Siis pole ka kõik kulutatud raha vaksiinidele, seppadele ja uutele varustustele kautsi läinud. Aga okei, ma lõpetan postituse ja palun veekord vabandust, et nii palju vingusin seekord.