Pühapäeva ratsutaja

Ei oska alustadagi kirjutamist, kuna olen umbes pool aastat eemal olnud, mitte ratsutamisest õnneks, vaid blogimisest. Korralikke platsitrenne pole peaaegu, et üldse teinud. Rohkem olen hakanud maastikul käima, nii üksi, kui sõbrannadega (põhiliselt Katjaga). Viimane korralik trenn oli näiteks mai alguses, siis isegi hüppasime. Hüppetrenn on selle kohta liiga palju öeldud, pigem lihtsalt meeldetuletuseks proovisime paar takistust ületada. Mitte ainult mina ja mu istak pole rooste läinud, vaid ka Calli ise. Üldse ikka ei mäleta, kuidas hüppamine käis. Kui juba mälu ja mõtlemiseni jõudsin, siis on paslik rääkida tema huvitavast mõistusest. Hobune vanuselt igati täiskasvanu (9-aastane), aga mõistus ikka nagu varsal. Kardab nagu ühenädalane varss kõike, ausalt. Küll on paar kivi hirmuäratavad, et edasiminek mõeldamatu ning tagurpidi kõndimine ainus loogiline tegu või galopi ajal põõsas lindude nägemise tagajärjel teha kohapeal 180-kraadine pööre ja täiskiirusel eemale kihutada. Sellised huvitavad ideed tal viimasel ajal tekivadki. Igav juba ei hakka. 

Igatahes, trennidele enam (või hetkel) väga ei keskendu ja niisama looduse nautimist hobusega eelistama olen hakanud, võib mind nüüd kutsuda kui pühapäeva ratsutajaks. Hobiratsutaja võin ka olla. Tegelikult on selline ratsutamine isegi lahe ning väga filmilik. Filmides ju alatihti võetakse hobused ja minnakse niisama jalutama, mis peaaegu alati lõppeb lausega: "Teeme võidu koduni!" vms. Just taolised näevadki mu maastikulkäigud välja ja ise arvan küll, et ka nii on tore. Hobune siiski liikuvuses ja põletab oma kogutud rasvu. 

Alles hiljuti sattusin lugema üht artiklit, miks tüdrukutele meeldib hobustega tegeleda, ning see oli nii tõetruu. Soovitan väga seda lugeda, link on SIIN. 

Katjast tahaksin ka natuke veel rääkida, sest no sellist progressi ikka annab teha, nagu tema teinud on. Esimene kord tuli ta minuga talli kaasa 2015. aasta sügisel ning võimu hobuse üle suutis ta saavutada juba talveks, kui läksime esimest korda kahekesi maastikule. Sellest ajast alates olemegi ainult maastikul känud ning nii on ta isegi galopi selgeks saanud, iseseisvalt. Olen ausalt väga uhke ja tunnen rõõmu selle üle, et nüüd on hoopis Katjast saanud see, kes pakub välja minna ratsutama. Kõige lahedam ongi see, et tegelikult on ta ratsutama õppinud omapead ja veel, et nii hästi.  Katja, Sa oled ülivinge! 

2016 lõpp ja 2017 algus

Jaaa jälle pole Te mind tükk-tükk aega kirjutamas näinud, aga mis teha, kui aega pole? Parandan oma vea nüüd ja teen lühida kokkuvõtte vahepealsest ajast. Otseselt tegelikult mingeid muutuseid polegi, uus aasta küll kätte jõudnud ja puha, aga kõik on endine. Sõitmas olen käia jõudnud päris palju viimasel ajal, isegi korra Jänedal. Detsembris oli koguaeg imelik ilm, kord sadas lund, kord sulas ja sadas vihma (ega praegu parem ole), seega enamus ajast oli plats sõitmiseks kõlbmatu. Ainuke viis ratsutamiseks oli käia maastikul, enamasti Calliga, kuid paar korda sattusin ka Possu selga. Jaanuari algul käisin siis Jänedal üle pika aja trennis koos Agneliisiga ning sõitsin Lukaga. Oh jahhh, Luka on endiselt väga super hobune. Annilt sain ka väga-väga positiivset tagasisidet enda istaku jm kohta, seega tuleb enesekindlust mulle aina juurde. Ülejäänud aja jaanuarist olen käinud sõitmas Calli ja Lootusega. Calliga läheb praegu väga hästi, ta ei kihuta, suudab oma tasakaalu kontrolli all hoida ja üleüldiselt kuulab ilusti sõna. Trennides oleme harjutanud peamiselt kaela painet sisse poole, ratsmesse sõitmist ja maalatte. Lootusega läheb ka tegelikult hästi, kui arvestada mõned asjad välja. Üllatavalt tubli hobune on, eelmisel trennil proovisime isegi madalamaid takistusi hüpata ja usute või ei, aga ta läks probleemideta üle. Samal korral (ehk siis ka siiani viimasel) otsustasime viia Lootuse maastikule. Heli tuli Possuga, mina Lootusega. Just saying, aga Lootus käis viimati maastikul 4-5 kuud tagasi, seega väike kartus oli ka mul sees. Nagu arvata oli, siis kartiski kõike. Väga tuuline oli, seega juba väiksem tuuleiil või puuoksa liikumine hirmutas teda, mistõttu muutis järsult oma suunda või mõtles natuke kohapeal üle-alla hüpata. Liikusime edasi ja mingi ajaga sain Lootuse täiesti kontrolli alla. Hakkasime siis tagasi liikuma mööda suurt põldu ja järsku otsustas Lootus kihutada kodu suunas täiskiirusega.. Tagasi võtta teda reaalselt ei olnud võimalik. Tal on kuidagi väga jõuline galopp, mis lööb sadulast tugevalt välja, nii ma siis lendasin sealt täispauguga kõigepealt õhku ja siis vastu maad. Kukkusin puusa peale ja põrutasin jala ära. Terve vasak külg valutab, on sinine ja annab tunda väiksema vastuminekuga juba. Ühesõnaga olen hetkel päris vigane. Aga mis halvasti, see uuesti eks? Seega järgmine kord proovime uuesti, ega Lootus siis nii lootusetu tegelane ka pole. Seekord jätan nädalavahetusel trennid vahele, sest 100 hädaga väga hobuse selga minna ei taha. Kuid järgmiseks nädalaks on plaanid juba paigas, ka Jänedale on soov jõuda. 

Üritan Teid rohkem kursis oma tegemistega hoida nüüd ja kõike ilusat Teile! 

Paar pilti sügisest

Eelmises postituses polnud ühtegi pilti, seega heastan kõik. Siin on tegelikult väga vähe pilte ja needki ainult oktoobrist, novembrist. Igastahes, rohkem pilte näete ka minu instagramis VAJUTADES SIIA ja sinna ilmub neid kordades tihemini kui siia. :D

Lootusega saab ausalt nalja, eriti hüppamisel. Kord ripun kaelal, kord lendan sadulast meetri kõrgusele jne. Igav juba selle loomaga ei hakka. 

Eelmises postituses oli sellest pikalt juttu, kuidas kukkusime. Siin pilt, mis hetk peale Possu maast tõusmist tehtud.

Seda roosa taevaga pilti arvatavasti nägid ka mu Facebookis ja kindlasti jäi mulje, et see pilt on küll google-st võetud vms? Igastahes tegelikult oleme pildil siiski ikka meie Calliga. Jahhhh, ma photoshoppisin seda pilti 100-ga. :D

Miks lumi, miks?

Ma pole peale augustit kordagi siia kirjutama jõudnud ja vabandan sellepärast väga. Sõitma olen aga jõudnud küll ja mitte vähe. Tagant järgi nüüd  rääkima kõigest ei hakka, sest ausalt öeldes ma ei mäleta ise ka kõike. 😁 Küll aga ma tahaksin Teile väheke pikemalt rääkida tänasest.

Täna (10. november 2016) siis võtsin rohkem aega Heli juurde minnes, et jõuaksin tegeleda kõigi kolme hobusega. Alustasin siis ikka oma lemmikust ehk Callist. Heli võttis samal ajal Possu, et ta soojaks sõita. Sõitsime ja sõitsime siis rahulikult, jah rahulikult (Calli viimasel ajal väga sõnakuulekas kusjuures😋), vahepeal natuke ka libisesime. Plats tundus olevat jumala okei, kuid tuli välja, et tegelikult vist mitte väga. Meil õnnestus kukkuda, kuna Calli libises. Minuga oli kōik korras, põhimõtteliselt astusin hobuse seljast maha, kui Calli pikali oli. Calliga tundus algul jama olevat, sest ta hoidis tagumisi jalgu väga kahtlaselt. Jalutasin natuke käe kõrval siis ja õnneks hakkas ta oma jalgu ka ilusti liigutama, tundus, et tal oli lihtsalt väike šokk. Julgesin tagasi selga istuda, aga midagi peale sammu ei julenud teha. Natukese aja pärast vahetasime Heliga hobused ära. Algus oli paljutõotav, sest tavaliselt Possu suudab isegi kõige suurema pori sees joosta ilma probleemideta (ühesõnaga tal pole tasakaaluga probleeme). Üritasin siis galoppi võtta, ega plats nii hull nüüd ka polnud, aga mingil imekombel juhtus selline nali, et kukkusime ka Possuga. Seekord läks veidike hullemini, ka mina sain haiget. Õnneks mul on kukkudes nii kiired reaktsioonid, et jõuan ennast hobusest eemale lükata, et ta mu peale ei kukuks, seega kōige hullemat siiski ei juhtunud. Küll aga ma kukkusin päris tugevalt oma tagumikule. Possu kukkus külili, mitte nagu Calli kõhuli. Vot ja suurem jama hakkas pihta siis, kui Possu ei tahtnud püsti tõusta. Ta lamas pikali ikka mingi ühe minuti  enne kui jalad alla võttis. Tema puhul on tegu siiski vanema hobusega, kes vahel niisamagi maast püsti ei jaksa tõusta. Aga nagu kui ikka kukud, siis võid ju midagi veel murda vm. Õnneks ei juhtubud Possul ka midagi tõsist. Tõusis püsti, raputas ennast ja oligi kõik okei. Jalutasin ka temaga paar ringi käe kõrval. Mõtlesin siis trenni lõpetamisele, aga  Heli arvas, et peaksin ikka tagasi selga minema, et ei jääks mulle ja hobusele halba "mälestust". (Noh seda, et edasipidi ei oleks hirmu jne) Otsustasime siis minna hoopis maastikule jalutama. Hiljem tegime traavi ja isegi galoppi. Avastasin ka, et ma polnudki varem Possuga maastikul käinud. Midagi head ka kõiges. Hiljem tegime Heliga uuesti hobuste vahetuse. Sain tagasi Calli selga. Peale Possuga sõitmist tundsin jälle kui hea ja mugav on ikka Calliga sõita, mitte et Possul midagi viga oleks. Maastikul trippisime siis umbes tund aega ja siis  tulime tagasi. Kolmas hobune ehk Lootus jäi seekord siiski sõitmata, sest hakkasin kahtlema. Kolm on kohtuseadus onju, ka kukkumiste osas.

Igastahes muidu oli kõik tore, kui välja jätta kukkumised ja külm. Hobused olid siiski väga tublid ja muidugi said ka maiustusi selle eest.

1 aasta koostööd juba

Tsaukiii! Eile (18. august) sai meil Calliga täpselt üks aasta täis, kui olen temaga tegelenud ja sõitnud. Aeg on kuidagi väga kiiresti läinud ja selle aja sees on juhtunud nii palju. Mõtlesingi täna kirjutada postituse, kus räägin, mis on muutunud aastaga nii minus, Callis kui üleüldse. Pilte on ka seekord küllaga meist. Niiet head lugemist ja vaatamist!

Kui aasta tagasi esimest korda Heli juures käisin ja Calliga sõitsin, siis kartsin veel kõike. Kartsin kui hobune kihutab, kui ei kuula sõna, kui teeb midagi ootamatut jnejne, lihtsalt öeldes oli kõik õudne. Tol hetkel ei oleks ma julgenud istuda mõne noore hobuse selga või muud sellist. Aga vaadake mind nüüd, ma ei karda otseselt midagi ja julgen teha kõike. Kes minuga rohkem kokku puutuvad, peaksid sellega väga hästi kursis olema. Mõned ütlevad koguni, et olen hulljulge. 

Kuidas olen siis julgemaks saanud? Kuna varem sõitsin vaid selliste rahulike, mõistlike ja kuulekate hobustega Jänedal trennis käies, siis Calliga sõitma hakkamine oli minu jaoks täielik kannapööre. Calli ei olnud (vahel pole siiani) kõige rahulikum, mõistlikum ja kuulekam hobune, kellega olin harjunud sõitma, seega pani ta mind palju proovile. Algus oli minu jaoks õudne, aga kuna jätkasin temaga sõitmist, siis mõne ajaga harjusin ära ja see hakkas mulle meeldima, isegi väga. Sain aru, et hobustega, kes pakuvad väljakutseid, on  palju põnevamad ja lahedamad, kui need, kellega olin varem sõitnud. Niimoodi olen nüüdseks sõitnud väga erinevate hobustega, kelle poole poleks aasta tagasi ma isegi mitte vaadanud. Tegeledes niimoodi teistsuguste ja raskema loomuga hobustega, saan aru, et ka nemad on tegelikult väga toredad hobused, nad lihtsalt ise ei tea, mida ja kuidas nad tegema peavad. 

Sõites olen julgemaks saanud ka selles osas, et ma ei karda kõrgusi enam. Varem hüppasin mingi 40-50 cm ja arvasin siis, et enam kõrgemale küll ei saa. Nagu näha, siis saab ikka küll. Ja alati saab veel kõrgemale. Ja kas ma kardan? Ei! 

Ega kõrgus pole ainus asi, veel on ka kiirus. Kiirust kartsin ka väga, kuid nüüd armastan seda. Mida kiirem, seda lahedam on. Okei, ma jään ikka tegelikult normaalsuse piiridesse ja ega ma koguaeg ka ei kihuta, tavaliselt teen ikka kõik, et hobune oleks trennis rahulik ja korralik. 

Tänu Callile olen ennast niii palju ületanud ja lihtsalt öeldes on ta mind muutnud kordades paremaks sõitjaks kui ka inimeseks. Sõitjana tunnen küll, et olen parem kui enne, kuigi jah, enne sõitsin ainult treenerite trennides ja nüüd omapead, aga ikkagi. Käin ju siiani tegelikult iseenda pärast vahel mõnes treeneri trennis, et saada tagasisidet enda istaku ja vigade kohta. Seega kõik on kontrolli all. Lihtsalt inimesena tunnen end ka paremana kui enne. Olen õppinud rohkem hoolima ja armastama. 

Heli juures sõitmas käimisega olen saanud endale ka uusi sõpru ja hakanud rohkem suhtlema inimestega, kellega enne väga ei suhelnud. Seal sõitmas käimisega on lühidalt öeldes nii palju mu elus muutunud ja ainult paremuse suunas.

Kas Calli on ka kuidagi paremaks muutnud aastaga? Jah on. Ta näiteks ei karda enam maastikul käies pooltki nii palju kui enne ja hüppamises on palju edusamme teinud. Tänu minule ta üldse kõrgemate takistusteni jõudnud ongi. Tal on potensiaali alati olnud, ainult, et keegi pole seda rakendada üritanud. Ka üldiselt on ta parem hobune kui enne. Ta on palju rahulikum, kuulekam ja mõistlikum. 

Mulle on elus meeldinud paljud hobused ja nii mõnda olen pidanud enda lemmikhobuseks, aga vot Calli on kõigist erilisem. Temaga koos oleme mõlemad arenenud. Me oleme üksteisele palju õpetanud ja üldse meil on kõik teisti. Ma armastan seda hobust üle kõige lihtsalt. Ma küll ei mõista hobuste keelt, aga ma tean, et Calli armastab ka mind. Sellist erilist suhet hobusega, kus mängib nii suurt rolli usaldus ja üksteise mõistmine, pole mul ausalt varem olnud. Ma võingi siia rääkima jääda, kui õnnelikuks Calli mind teinud on! Ütlen veelkord, MA ARMASTAN TEDA! 

See, et olen hetkel siin, kus olen, pean tänama oma ustavat ratsut Callit ja mõningaid inimesi. Kõige suurem tänu muidugi Helile, tänu kellele mul üldse on võimalus sellise laheda hobusega tegeleda. Veel pean tänama kõiki oma sõpru ja kaasaelajaid, kes tunnevad huvi meie tegemiste vastu ja annavad alati nõu, kui me ise enam ei oska. 

Ma tänan ka Sind, et viitsisid lõpuni lugeda! Loodan, et Teil kõigil on olemas keegi selline nagu minul Calli. Olgu selleks siis kass või koer, hamster või merisiga või ükskõik, mis teine loom. Loomad muudavad elu palju paremaks!

Mõnus suveõhtu

Kirjutasin just pika jutu siia tegelikult eilsest maastikul käigust ja ujumisest, aga kui seda üle lugema hakkasin, sain aru, et see jutt ei anna edasi kui lahe ja vinge kõik tegelikult oli, seega otsustasin kogu jutu kustutada. Lihtsalt öeldes ma jääksingi siia jutustama, kui lahe on hobusega koos ujuda. Tagasi koduteel oli samuti vinge, sest me tegeime Lauraga võidu. Ma polnud eluski nii kiiresti hobusega veel sõitnud kui eile. Arvatavasti juba teate, et Calli puhul on tegu ikka väga kiire ja kihutava hobusega niisamagi, siis kujutage ette, mis me veel eile tegime. :D Ja usute või ei, aga Lootus jõudis meile järgi, ette meist küll veel ei saanud, aga palju puudu polnud. Varsti teevad nad meile võib-olla isegi ära. 

Kokkuvõttes ütlen jälle, et väga tore õhtu oli. Seltskond oli sama, mis eelnevatel kordadelgi. Selleks ajaks kui me järve juurde jõudsime, tulid meid vaatama ja pildistama Merite sugulased ja Heli oma perega. Vaatama tuli ka võhivõõraid inimesi, kes polnud hobuseid varem näinud ja veel vähem neid vees.